Ta ootas rõdul koiduvina,
kui mets ja maa veel magavad,
kui tantsides kesk taevasina
kaob tähekeste müriaad,
kui okstelt langeb kastevesi,
eelhommik tuleb tasakesi
ja puhtetuuled puhuvad.
Kui talviti poolt ilmamaad
kottpimedus veel hoiab süles,
veel udusombus kumab kuu
ja idakaar on hääletu-
siis virgena ju tõusis üles,
kui sama tundi näitas kell,
ta vahaküünla valgusel.





(Lauras on veidi Tatjanat)