See on lihtsalt uskumatu kui palju saab naerda ainult seepärast, et kükitad pühapäeva öösel kusagil lehehunnikus ja vaatad kuidas Su sõber jookseb ringi nagu siidiussike. Hiljem vaatad täiesti tähetusse taevasse aga leiad seal ikkagi midagi, mida jälgida ja millest laulda.
Veel hiljem tuled rahumeeli mööda tundmatut Pardi tänavat mööda koju ja kirjutad autole:"Tere hommikust". Lisaks sellele proovid joonistada ka naeratavat nägu, kuid kahjuks lõppeb see vaid emo-smailiga. See selleks. Mida öömaks kell läheb, seda segasemat juttu ma ajan. Aga disko pole oluline, punk on põhiline.