Ärkasin selle peale, et päike paitas mu nägu, kuigi on vilu ilm. Mulle meenusid vilud ilmad siis, kui ma veel 14-15 olin. Kui tuju polnud kõige parem, läksin mööda üht sügist rada mere äärde. Ja laulsin. Nii valjult, kui suutsin, taeva poole.
Peale seda hakkas alati kergem. Muidugi oli ka kordi, kui ma pidin piinlikkust tundes tahtma maa alla vajuda, sest keegi oli mu üürgamist pealt kuulnud. Aga ma ei muutnud oma kommet.
Vahel igatsen praegugi seda hetkel looduse ja Jumalaga, sest mulle alati tundus, et ma jõudsin enda paremale minale lähemale.
See selleks.
Täna algas eriline päev. Täpselt nagu iga teinegi, oma lihtsas erilisuses.



(Ps, tahaks sidrunit!)