Eile õhtul tibutas vihm.Heitsin värskele rohule pikale,tegin "rohuingleid" ja lasin vihmal enda peale kukkuda.Täna vaatan aknast välja,taevas on tume ja jälle tibutab.Ma enam ei mõistagi veel,miks ma alles toas istun.Aga tegelikult kui ma nüüd mõtlema hakkan,siis miks ma peaksin seda täna tegema?Need hetked,millal tunned midagi erilist ei saa ju igal korral samat moodi mõjuda. See lihtsalt rikub emotsiooni ega lõpuks enam ei mõikagi,milleks seda kõike vaja on. See tundub uuesti nagu üks tobe kohustus,mida kellelegi vaja ei ole.
Hommikul võtsin oma suure rohelise maasikakirju fliisteki,läksin randa,laotasin selle mõnusasse kohta maha,avasin raamatu ja sõin kummikomme.Kahju ainult,et aeg lendas.Või siis on kahju sellest,et ma talle järele lennata ei suutnud.
Öösel ujuda oli tore.Pole seda kunagi varem veel teinud.See ehk ongi kõige toredam mälestus,mis mulle selle aasta maleva kokkutulekult meelde jääb.Järgmisel aastal on juba uued inimesed,uued mälestused.Ma ei tea,kas nutta või naerda.Jalutasin mööda täiesti juhuslikust inimesest ja mõtlesin,et ei tea,kas me kohtume kunagi veel?Ja kui,siis kas me sellel hetkel teame üksteist?Sama tunne oli siis,kui seisin laulkaare all ja minu kõrvale sattusid täiesti võõrad hinged.Naeratus vasakule,naeratus paremale-nagu üks dirigent ütles.Selles oli midagi sooja,et täiesti võõras inimene,kes juhuslikult seisab su kõrval,sulle naeratab.Ilma igasuguse tagamõtte või kasu nimel.Lihtsalt-üks pisike armas naeratus.Te võite arvata,et mis see siis ära ei ole,aga mulle tähendavad sellised asjad palju.Rohkem,kui te arvata oskate arvata.Vahel ma ei meeldi endale sellepärast,vahel meeldin.
Täna jälgisin bussiaknast,kuidas üks armunud paarike jooksis käsikäes vihma eest peitu.Seda oli kuidagi hea jälgida.Et ikka koos,koos,koos.Koos vallutame maad ja mered,koos nüüd püüame kinni tähed,koos meil julgust unistada,koos suudame armastada.Aga ma praeguseks lõpetan oma tänase mõttelennu.